Vaikus enne tormi ehk aeg järelemõtlemiseks

Seis siis selline, et Rahvamuusik on minust kinni hakanud. Nii tahaks öelda, et see on maailma parim asi, mis minuga juhtuda sai. Kahjuks räägivad tunded teistsugust keelt.

Käisime sõbranna Rahvamuusikuga Rock Café’s vaatamas Diskreetse mango trio ja Vägilaste kontserti. Mul oli rahvamuusikuga ametlikult date. Kuidas siis muudmoodi saab nimetada fakti, et tema oli see, kes mind kutsus ja isegi pileti ostis.

Istusime sõpradega ühes lauas. Ta hoidis mult ümbert kinni (mida ta pidevalt teebki) ja jagas musimopse vastavalt tujule. Iseenesest on see ju tore ja ega mul just halb polnud. Muideks ta pole mind siiani korralikult suudelnud. Hoolimata nendest kahest koosveedetud ööst, mil ta isegi ei üritanud mulle läheneda noh teate küll kuidasmoodi.

Muidu võiks ju arvata, et meil on käsil üks täiesti tavaline sebimine, kui ta poleks tollelsamal õhtul öelnud mitte kõige kainemas olekus: “Kõige tähtsam, et sina mul olemas oled…” Ma oleks äärepealt ümber kukkunud. Ei osanud musta ega valget öelda. Kuidagi sürr ja veider tundus see olukord.

Ma ei taha talle haiget teha, kuid mingit suhet ma temaga ei näe. Ta on selleks liiga… miski. Emotsioonikas on vist see õige sõna. Kunstnik ikkagi.

Pealegi jõudsin ma lõpuks tõelisele äraundmisele täpselt aasta pärast Härra Täiuslikust lahkuminekut: mul pole vaja kindlat suhet. Ma olen piisavalt noor, et lõbutseda just praegu just siin.Ja kui see härra õige peaks kuskilt välja ilmuma, küll ma ta ära tunnen.

P.S 6 nädalat seksita. See teeb 42 päeva. Ja ma polegi veel meeleheitel.

P.P.S Tinasõdur kutsus külla. Lähen? Ei lähe? Lähen vist ikkagi

Sellest, kuidas õnn õuele tuleb ehk rahvamuusikute paraad minu maailmas

Ma olin jõudnud punkti, kus kõik vanad suhted oli end ammendanud. Ma ei näinud neis enam midagi kütkestavat ega veetlevat. Ja kui nüüd täiesti aus olla, siis tabas mind pettumus kogu suhterindel (ka sõprussuhtete tasandil).Selleks, et uuesti tõusta, tuli põhja vajuda ning tunda täiesti lootusetut masendus, mida võib lugeda ja tunda mu eelnevatest sissekannetest.

Kui ma ei eksi siis oli see üle-eelmine teisipäev kui seesama kursaõde, kes mind pikapatsilistega tuttavaks tegi, helistas ja kutsus mind ühe tüübi sünnipäevale. Selleks hetkeks olin ma kõigeks valmis. Kohendasin enda välimust ja läinud ma olingi. Ilmselt paistsin ma seal silma ainuüksi riietuse poolest. (Loe: ülilühikene puhvis must seelik, retuusid, tumehall puhvvarrukatega triiksärk ja suured valged pärlid. ) Hoolimata sellest, olin ma endaga ülimalt rahul. Tundsin enesekindlust igas oma rakus. (Selliseid hetki tekib minus ütlemata harva).

Maandusin kella kümne aeg suures nurgalauas. Võtsin koha ühe ütlemata imala noormehe kõval, keda kutsutakse Amigoks. Ei tea siiani, miks või mispärast, aga see tundub sobivat tema iseloomuga, sest pool tundi hiljem ameles ta minu kõrval raudkindlalt alaealise tütarlapsega, kellega ta tutvus vahetult pärast mind. See sõber maha raputatud, tegin tutvust teiste tegelestega. Sünnipäevalaps osutus naistemeheks omas mahlas. Mitte midagi ütlev välimus ja kolm naist, kes pidevat ta ümber tiireldes meeleheitlikult tähelepanu üritasid saavutada tekistasid üsna sürrkoomilise vaatepildi. Tuleb lisada, et tegu on keskmisest koledama meesisendiga ja minus ei tekitatnud ta küll mittemingisugust soovi end nahast välja punnida ja tähelepanu võita.

Minu tähelepanu päädis Rahvamuusik, kes omas istumiskohta täpselt teispoolt lauda. Kena välimus ja äärmiselt süsteemitu jutt tekitasid minus huvi. Kusjuures see täiesti segane ja kohati lünklik jutt tekitas minus mingi ebamäärase tunde. Nii ma siis üritasin teda aeg-ajalt tagasi vanadele radadele saada, et jõuda tema jutu mõtteni. (Mitte et ma poleks aru saanud tema täiesti varjamatust eesmärgist). Peale tühja jutu midagi ei juhtunud ja ega ma oodanudki. Südaööaeg liikusin kodu poole endal rahulolu huulil.

Paar päeva pärast sünnipäeva helistas täiesti juhuslikult seesama Rahvamuusik mu sõbrannale (talle tuleb leida mingi pseudonüüm) ja kutsus teda enda poole soolaleivale ja tundis minu vastu huvi. Pööritasin silmi ja olin veendunud, et sõbranna näeb tonti seal, kus seda pole ja SEE mees must küll huvitatud ei saa olla. Igastahes sai kokku leptud, et laupäeva õhtul läheme tema juurde sauna.

Laupäeval kell üheksa jõudsimegi saunapaika. Rahvamuusik demostreeris oma oskusi muuisika vallas- klaver, kitarr ja metsasarv. Sõbranna ütles, et see oli tegelikult performace just minule. Ja saunas olevat too mees mind piidelnud päris põhjalikult. Ometi ei pööranud ta mulle liigset tähelepanu.

Pühapäeval leidsin oma orkuti postkastist tema kirja kutsega mere äärde jalutama. Esmaspäeva päeval kutsusin ta õhtul öölaulupeole. Seda võib vist nimetada ametlikuks kohtinguks, arvas sõbranna. Ühislaulmise lõpuks ilmus ta välja ja täiesti sujuvalt tekkis idee minna edasi laulma koos meie ühise sõbraga. Ja nii me seal Hirvepargis laulsime. Kuulasin kahe mehe mõnusat bassihäält ja laulsin oskuse korral kaasagi. Kuidagi äärmisel rahuloli tunne tekkis.

Kui minema hakkasime, küsis ta, kuhu ma lähen. Teatasin oma sihtkoha ja bussi. “Kas sul on väga kiire koju?” tuli kuidagi üsna otse küsimus. Muidugi polnud mul kodus ootamas midagi erilist. Ja kuidagi sujuvalt ma tema juurde jõudsingi. Jõime teed, rääkisime juttu. Sain vägagi ülevaatliku kokkuvõtte tema elust ja armastusest.Kuidagi meeldiv ja rahulik.

Kui hommikul koju jõudsin, küsis mu korerikaaslne paljutähenduslikult “Walk of shame?” Naersin ja vastasin muiates, et eks näis, kas häbiga või häbitult. Mind oli selleks hetkeks tabanud segadus…

Ta saadab mulle armsaid sõnumeid. Ja ma tunnen, et ta tahab mind. Ometi on minus blokk. Tahtsin ju alles äsja asju rahulikult võtta kui ta paar päeva hiljem mu maailma sisse sadas…

Ideaalne inimene!?!

Ideaalseid inimesi pole, isegi täiuslikku meesisendit tegelikult ei esine. Tean, et räägin endale vastu kuna selle blogi pidamise lõppresultaat peaks olema parima võimaliku isase leidmine.

Tunnen end viimasel ajal nagu kodust välja lastud teismeline, kellel on vaid üks soov: proovida kõike. Uued kogemused, tunded, tuttavad, sõbrad – need on minu uued eesmärgid. Ja vajadus leida endale kohe ja kiiresti uus mees, pole enam seesugune prioriteet enam kui ta enne seda oli.

Ma olen oma mustast august välja ronimas. Asjad hakkavad paistma helgemast valgusest. Isegi mr NonPerfect tundub ebaintelligentsena. Mingitel põhjustel (jah, reaalsed asjad) on mu tunded ta vastu kõvasti jahtunud. Võib vist isegi öelda, et mind on tabanud ükskõiksus. Ja millegi pärast on see hea tunne…

Aga eks elu näitab, mis edasi saama hakkab.

“Sõpru ei kepita mitte mingil moel, ka ajudesse mitte!” Merca aka Merle Jääger

Olete sõbrad. Jagate pisimaidki eludetaile ja klatšite oma armukesi. Te olete peaaegu masendavalt sarnased, hoolimata sellest, et see kaaslane on hetero mees, kel kas lõppes, on praegu või tuleb tulevikus suhe. Aga kindlasti mitte teiega.

Kõik olekski väga idülliline, kuid teatud olukordades tarvitatakse alkoholi liialt või tekitab mõni kangem aine soovi läheduse järele ja kui lähim on su parim sõber, siis võib juhtuda see, mis üldse juhtuda ei tohi. Teie sõprus saab tugeva põntsu, sest mingil veidral põhjusel on saanud teie truust kaaslasest midagi hoopis veidramat ja suhted võivad siitpeale sassi minna.

Kammisin läbi oma blogi ja ei leidnud oma sõbrast mingit märki, niisiis nimetan ta edaspidi Sõbraks. Seda ta tõesti on. Oleme söönud ära mitu vakatäit soola, joonud peale liitrite viisi veini. Kurtnud üksteilsele oma muresid ja rõõme ning tundnud täiesti müstilist lähedust.

Ühel jaanuarikuu õhtul kui ma järjekordselt pudeli veiniga tema juurde läksin, kippusid asjad käest minema. Kõigepealt sai ühest veinist kaks. Sellest omakorda seitsmetärnine Metaxa, mida pealejoogi puudumise tõttu puhtalt ja pudelist jõime. Ja kõik liikus kuidagi ebaloomulikult libedalt. Ühel hetkel ma kõdistasin teda (mida olen ma ka korduvalt varem teinud ja millel puudub igasugne seksuaalne alatoon) ja järgmisel momendil olin ma tal kaisus. Hea oli Kogu see sündmus lõppes sellega, et ta suudles mind. Komberdasin kell kuus hommikul koju.

Me ei rääkinud sellest rohkem, igastahes tollel hetkel mitte. Kuid paaril korral läks asi veel üle piiri. Ning kui sellest pisiasjast enam mööda vaadata ei saanud, ütles ta mulle, et me oleme oma vahele loonud kummalise suhte. Sõnad “meie” ja “oleme” tektasid minus teatud sorti hea utunde. Ma ei oodanud suhet, ega seda, et ta mu kätt paljuks. See oleks juba liiga imelik olnud. Aga ma tundsin, et mitte ainult mina pole mõjutaja ja muutuja. Kuidagi vaikselt ja lihtsalt lahenes see asi meie jaoks. Tema leidis armastuse ja mina… mina olen elumere lainetel ja ei löö peaaegu et millelegi risti ette.   Me oleme endiselt sõbrad, kes jagavad detaile oma elust ja olust.

Kuid mitte kõik üle käte minekud ei lõppe nii hästi. Ja palju lihtsam on suhtuda asjadesse nagu seda Merle Jääger teeb: sõpru ei kepita! Nii on kõige lihtsam, sest nii ei teki segaseid tundeid ega arusaamatusi.  Sest lihtsam on olla sõber ja mitte kasutada sõpra seksisõbrana, sest mitte alati ei tulda sellisest suhtesasipuntrast välja niivõrd lihtsalt.

A new day with new rules and new feelings has come

Kui ma ütlen, et ma kohtasin eile öösel seda ainust ja õiget, siis ma valetan. Kui ma ütleksin, et ma kohtasin üldse kedagi, kellega kasvõi niisama “möllu panna” nagu mu sõbranna ütleb, siis tuleb tunnistada, et need pika patsiga tüübid võtsid silma eest liiga kirjuks.Palju ilusaid mehi ilusates riietes…

See, et ma lõppkokkuvõttes ei skoorinud, ei muutnud mu tuju sugugi õnnetumaks. Ma kohtusin tegelikult lahedate inimestega. Mul oli tore õhtu ja mis kõige peamine, mul on seda kavas korrata.

Uutest reeglitest niipalju, et vastav kirjatükk on valmimas täpsemalt, kuid edaspidi võtan asju vabamalt, sest ülepeakaela olen ma ju ikkagi vaid 20 aastat vana. Ma tahan kogemusi ja tutvusi ja natukene pöörast elu.

Uuest päevast uue hooga

Eile öösel sõbrannaga rummi juues jõudsin otsusele: “Mis halvasti, see uuesti!”. Täna tuli kursaõde rääkima, et ma võiksin temaga ikkagi Woodstocki minna homme. “Sealt leiame sulle uue patsi!” oli ta veendunud.

Niisiis hoitke pöialt

P.S. Seoses anitibiootikumikuuriga, lähen ma sinna täiesti kainelt ja jään ka tilgatumaks.

Soovige edu

Sellest, kuidas mul ei vea armastuses ega kaardimängus

Niisiis olen ma samas seisus tagasi, mis mind juba viimase poole aasta jooksul piinanud on. Üksik, masendusest hall ja täiesti pankrotis.

Mul oli vestlus üleeile õhtul Mr NonPerfectiga. Küsisin meeltesegaduses (loe: väsimusest) ta käest, kas ta üldse tahab mind edaspidi näha. Vestlus nägi välja just selline:

Armastaja: Tahad sa üldse minuga enam kokku saada?
Mr NonPerfect: Mingit siukest asja küll pole, et nüüd ei taha enam näha sind, aga “ma tahan sind näha” kõlaks liialt tõsiselt.. olukord on selline nagu siiamaani olnud.

Mida sellest välja lugeda? Et, ma tahan sind näha kõlab nagu abieluettepanek või?

Paar päeva enne seda oli Mr Nonperfectil vestlus meie ühise sõbraga. Ta oli talle öelnud, et ei taha mind pettuma panna…  (Et mis siis see nüüd tähendas?)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma vist leidsin endale järjekordse seksisõbra. Võimalus endale meest leida läks jälle luhta.

Ja kui kaardimängust rääkides, siis mu krediitkaardi limiit sai täis ja palgapäev on alles teisipäeval. Ei vea armastuses ega (panga)kaardimängus.

Seks Mr NonPerfectiga ja sõnum Tinasõdurilt.

Kui algusest rääkida, siis Mr NonPerfect esimesel pigul seal tollel sünnipäeval tundus selline keskmine karvik, kes naistest ilmselt suurt ei tea, aga on muidu kummaline. Ta polnud just väga jutukas tollel sünnipäeval ja jättis pigem üsna ülbiku mulje. Seda enam oli mu üllatus suurem kui ta osutus äärmiselt jutukaks ja toredaks. Ning mis kõige kõige, ta on voodis hea. Eile sai ka tõestuse see, et seksideski pole ta sugugi halvem. Ma arvan, et see oli mu elu pikim seks siiani. Kuratlikult hea! Ta oleks justkui minu kehas varem olnud. Ta teab asju, mida isegi mina oma keha kohta ei teadnud. (Ei ta ei teinud üldse midagi pöörast ega ebaharilikku, aga kõik, mida ta ka ette võttis, sobis minu jaoks liigagi hästi.) Pole end niimoodi varem tundnud. Ja seda lähedasemaks ta minu jaoks muutus, mis iseenest ei ole sugugi hea.

Kuidagi nukker oli pärast. Jälle üks asi, mis minuga varem pole juhtunud. Panin end pärast seda riidesse ja läksin suitsetama. Enamasti ei jaksa ma pärast seda liigutadagi. Mul oli tahtmine kõva häälega nutma puhkeda, teadmata isegi mispärast. Pole eriti minulik. Ma jään tavaliselt magama nagu keskmine mees ja sel öösel on mul alati suurepärane uni. Ma ei saa öelda, et sel öösel mul oleks olnud halb uni, aga ikkagi. Kõik toimunu kaldus kõrvale igapäevasest seksi-rutiinist.

Kui lõpuks oma telefoni check-isin, siis oli seal “1 sõnum vastu võetud”. Tinasõduri numbrilt: “Tahan sind praegu väga väga kaissu võtta!” See on nagu Murphy seadus. Kui sul on hädasti vaja kedagi, kellele kaissu pugeda ja oma igapäevamured ära unustada, siis on kõigil kiire ja kui sul on hetkel käsil midagi sellist, siis ilmuvad välja ka need, kellel sigakiire on.

“Minuga on segased lood…” Traffic

Reedene päev kujunes väga väsitavaks. Laupäevast sai pärast 12h vahetust katastroof, mida ei leevendanud isegi ühe kiirtoiduketi hiiglasuur eine. Kõik oli VÄGA pahasti kuidagi. Mr Nonperfect tundus mind vältivat, korterikaaslased olid sõitnud enda eluarmastuste juurde ja mu viimseim õlekõrs, Tinasõdur, oli hõivatud tööga.

Pühapäev osutus tüki maad lihtsamaks. Ja õhtul tundus Mr NonPerfect mu vastu kahtlaselt palju huvi. Tundus mu järgmise nädala plaanide vastu huvi, mis oli midagi hoopis uut. Ladusin talle siis ette, millal ja kus olen. Ja ei mingit reaktsiooni… St ta ei kutsunud kuhugi. Ütles vaid, et saab oma nädalagraafiku esmaspäeval paika. Minus süttis lootusekiireke.

Esmaspäev oli esimene koolipäev. Käisin koolis ja õhtul tööl. Rahulik tuju, kõik oli kuidagi korras. Mr NonPerfect tuli ise minuga rääkima. Ja lõpuks kutsus mind täna õhtuks enda juurde. Kas ma peaks sellest nüüd midagi erilist välja lugema? (Ilmselt mitte eksole?) But I can’t wait it…

Segadus ja kuivalolek

Iga kord kui teleka lahti teen, vaatab mulle sealt vastu seksiv paar või kolmik.  Ei,  mul pole pornokanaleid ja ma ei vali sugugi sarju (mu korterikaaslsed teevad seda minu eest), lihtsalt kuidagi juhtub nii, justkui kiusu mõttes. Ma olen ametlikult mitte seksinud Mr NonPerfectiga lähemalt tutvumisest saadik.

Tinasõduril on kuidagi kiire. Ta küll torises, et ma viimasel ajal temaga kuidagi vähe kontakteerun, kuid jõudis lõpuks selgusele, et tal on kahtlaselt kiire viimasel ajal.

Boheemlane sai vist vihjest aru kui ma mainisin, et Mr NonPerfect on nüüd väga hea sõber ja me teeme mõngigaid asju koos. Taustainfoks: Boheemlane ja Mr NonPerfect teavad üksteist natukene – suhtlevad samade inimestega ja liiguvad samadel üritustel.

Ja kui nüüd Mr NonPerfectist rääkida, siis asi kisub kudiagi veidraks. Ta muutub aina enam fuckbuddy tüüpi tegelaseks iga päev aina enam. No me suhtleme igapäevaselt ja arutame asju ja… Aga ta ei taha mind sugugi enda omaks nimetada. Hoiab otsi lahtiselt ja ütleb, et tal on jääst süda. Mehed, seletage omast vaateviklist seda palun!

No ja fuckbuddy’d ei saa me sugugi olla, sest me ei seksi kuigi mul on iga kord kuratlikult hea. Ta on tõeliselt osav, ületab Tinasõdurigi. Ja ta on kahtlaselt (!) ekstravertne kui orgasmi kogeb. Jah, mul õnnestus ta pärast mitmekordet katsetamist sinnamaani saada. Senini oli ta mu tegevuse katkestanud alati poolepealt. Mis omakorda tekitas minus natukene ebamugavust. No et miks minul ainult hea peab olema.

Kuigi meie mitteseksimisest ei saa ma siiski siiani aru. Me oleme alati alasti ja ma tunnen teda tihtilugu väga väga lähedal, aga ta hoiab asja alati kontrolli all ja tõmbub tagasi kui asi LIIGA läheb. Ootab külmunud südame sulamist?!?

Kurja, ma ei saa sellest mehest kohe ülde aru…