Minu peaaegu lootusetu vaikuse taustal on toimunud nii mõndagi.
Oma paar nädalat tagasi tegin avastuse, et minu psühholoogiline uurimus osalusega (tegu on psühholoogilise terminiga, mis tähistab teatud liiki uurimust) on kasvamas millekski palju erilisemaks kui lihtne kihlvedu iseendaga. “Halb plaan!” ütles Sinijuukseline mulle selle kohta (ja puhus paljutähenduslikult suitsujoa erilise agarusega õhku).
Tänu Romantikule (või noh “süüdi”on vaid tema olemasolu) on meil olnud Sinijuukselisega üsna palju hõõrdumisi. Vihahoos ütles too, et igaühe jaoks on loodud keegi, aga tema (loe: Romantiku) jaoks on loodud kruvikeeraja ja vana läpakas või pint õlut. Karm, eksole.
Täna hakkas esimest korda jää sulama. Käisime Sinijuukselisega koos poes päeval. Ja kuidagi jutusees ütles ta kuidagi vaikselt ja tagashoidlikult: “Tead, vb polegi Romantik üdini halb.”
Tagasi tulles Romantiku enda juurde (ja jättes välja kõik jutud, mis tema ümber on toimunud), siis on ta osutunud täiesti lihast ja luust inimeseks. Tema parim (ja tõesti PARIM) iseloomuomadus hõlmab seisukohta, et kõik, mida tema võib teha, on ka mulle lubatud. Võin näpuga lausa näidata inimeste peale, kes sääsuguse lause peale näpuga näitavad ja väidavad, et iga normaalne suhe toimibki just nii, kuid minu senine elukogemus ütleb midagi muud. Näiteks oli Härra Täiuslik veendunud, et temal on suitsetamine lubatud ja mina kui naissoost isik ei peaks seda üldse tegema. (Jah, ka siin kohtan vastaseid, kes ütlevad, et see on kole, kui naine suitsetab. Isiklikult pean seda silmakirjalikkuseks.)
Mingitel täiesti ebaselgetel põhjustel küsivad inimesed alati poolsosinal ja salakavalalt “Kle, on ta ikka mees?” või “On ta voodis hea?”. Situatsiooni muudab kummaliseks asjaolu, et seda tüüpi küsimuste üle juurdlevad ka need sõbrannad, kes muidu “selliseid” teemasid ei puuduta. Niisiis. Jah, ta on voodis hea ning teab väga täpselt, mida teeb. Mulle meeldib, et ta suudab mind “ära rääkida” ka olukordades, mis tavaliselt võtavad mult igasuguse isu ja tahtmise riskida vahelejäämisega.
Ma olen ilmselt maininud eelnevalt oma nümfomaanlike kalduvusi. Nüüd sai see koos Romantikuga ära tõestatud. Ühel kenal ööl teatas ta mulle (mitte kõige kainema peaga), et tal poleks võimalust ka armukest pidada. Blond ja mitte eriti arukas: “Aga mispärast siis” imestasin ma täiesti süütult. “Ma lihtsalt ei jõuaks,” ja lisas justkui täiteks ” Tead, sa oled mu väike nümfomaan”.
Niisiis kokkuvõtlikult olen ma rahul hetkeolukorraga, sest tuleb tunnistada, et on meeletult hea ärgata hommikul kellegi kaisus. (Veel üks plusspunkt talle, sest neid, kes suudavad terve öö naist kaisus hoida, pole just palju).
P.S. Mr NonPerfect otsustas endale salajase blogi teha minu eeskujul, kuid palju kitsama teemaringiga ehk lugu ühest armumisest.
* Artur Alliksaar “Autoportree”
Üks viis teiseni ja niimoodi olen ma crashinud viimased paar ööd Romantiku juures. Mida rohkem ma tegemaga aega veedan, seda enam süveneb see kummaline kiindumus. Ma pole armunud, ega vist isegi ei usu sellesse suhtesse. Lihtsalt naudin.
Ma olen vist miljon korda talle öelnud, et ma ei taha ta tüdruk olla, aga minu karm sõnavõtt keeratakse naljaks või toetutakse faktile, et me käituvat nii või naa nagu paar ja sel juhul polevat ju vahet, kuidas me kumbki seda nimetame.
Need viimased ööd on olnud täis kirge, seksi (kusjuures väga head) ja heaolutunnet. Ja see kõik ajab natukene segadusse ja tekitab hirmu, sest kõike seda tuleb selgitada ühel ilusal päeval Sinijuukselisele (kui just keegi eile Woodis meid koos ei näinud ja talle juba rääkinud pole).
Igatahes pole see mu blogi lõpp. Mitte veel, sest mu ümber on nii mõndagi, mis toimub ning Romantikut ei saa ma veel kuidagi nimetada ideaalmeheks, eksole. Niisiis jätkub see siin nii nagu ennegi.
Romantik tõmbus eemale pärast seda kui ma talle korvi andsin. Mingitel überkummalistel põhjustel tekkis mul ja Sinijuukselisel teised huvid ja Woodstocki jõudmise tihedus muutus kergeltöeldes hõredaks.
Ühel kenal päeval hakkas Romantik uuesti tutvutst sobitama ja sebis mind kohtingule enda juurde 1. jaanuaril. Pidime filmi vaatama ja vahuveini hävitama. Ma pole vist eladeski nii skeptiline olnunud. Kuid tema auks tuleb tunnistada, et ta oli valmistunud valides hea filmi ning ise(!) valmistanud maasika-vahukoore tordi. Ja olenemata tema püüetest olin ma jätkuvalt skeptiline.
Samamoodi kahtlev olin ma ka hommikul kui ta kohvitassiga mind äratas ja järjekordselt ise oli küpsetanud taignas viinereid. Viis punkti eksole. Aga miski käis jätkuvalt närvidele. Ja tollel hetkel ma ei saanudki aru, mis see täpselt oli.
Ta käitus tõesti öösel nagu džentelmen: tegi musi ja võttis kaissu – ei mingit enese pealepressimist. Ja voodi oli tal tõesti suur ja kõrge. Puudusid vaid baldahhiinipuud ja kardin täiuslikkusest. Ja kamin on tal tõesti olemas. Nagu tõeline inglane: ta kütab oma elamist vaid kaminaga.
Lahkusin tema juurest hommikul. Üsna positiivselt meelestatuna ma ka sealt lahkusin kuigi minus oli kahtlus, et ma edaspidi temaga küll kohtingule ei lähe… Ometi läks teisiti.
Uus meremaa
Nii surra sinu sisse tähed kuklas,
su lülisammas on mu ristipuu
su reite taevalikud leegionid
on taandunud nõrgalt tuksatavaks massiks.
Nii hääd kui kura kätt jäänd roimad rippu,
maad värvitab veel igavene õndsus,
kus minust välja aetud kuratlikkus
on kaotand tiivad sinu selgroo kohal.
Ivar Grünthal 1954
Härra Romantikat iseloomustavad tuttavad nii: “Ta on lihtsalt enesekeskne ja ülbe”. Selline mees, kes on teadlik, et naised teda õiges käitumise korral tahavad.
Ta jälgib, õpib ning ründab. Tema tehnikal on aga üks nõrk lüli. Ta kipub end teatud hetkedel lõdvaks laskma ning see maksab talle üsna tihti kätte.
Igatahes hakkas meie tutvus sellega, et sattusime koos Rahvamuusiku juurde sauna. Sauna eesruumis jäi ta silma kui mõttetu mees, kes iga hinna eest tähelepanu lunis.
Sinijuukselisel oli temaga suhe kunagi. Või noh,nii seda vist päris nimetada ei saa. Paaril korral tegi alkohol ja/või kättemaksmissoov tegusid. Ja ilmselt hakkas Romantik sellest lootma liiga palju, sest nii mõnelgi korral saatis ta sõnumi pärast ühist koosolemist, et Sinijuukseline õhtut temaga jätkaks.
Ilmselt jäin ma talle silma, sest ühel õhtupoolikul jalutas ta Woodstocki ja küsis täiesti süütut nägu tehes “Kuidas Rahvamuusikuga läheb siis?” Peitsin oma pea Sinijuukselise sülle ja sõnatult sai ta aru, et ta peab ise minu eest Romantikale seletama, et ma ta paar tundi tagasi pikalt saatsin. Sinijuukseline ütles hiljem, et Romantik teadis väga täpselt, mis seisus ma Rahvamuusikuga olin.
Järgmisel õhtul läksin ma täiesti harjumuspäraselt Woodsi, jõin õlut ja sattusin mingi tobeda kihlveo pärast tema põlvele istuma. Ma olin endale just hiljuti teinud keeleneedi ja suudlemine polnud mu esimene soov. Ürita kui keel paistes on ja hirm pisikuid saada, naha vahel. Ometi oli ta siiski esimene. Mu sinijuukseline istus samal ajal ta teise põlve peal ja napsas samuti suudlusi. (Ma polegi väitnud, et ma päris normaalne olen).
Sündmusteahelas järgmine intsident toimus ilmselt suht varsti pärast seda. Ta ei erinenud eriti eelmisest. Vaid Romantikul tekkis ületamatu soov teada saada, kumb on parem suudleja, kas tema või Sinijuukseline. Kuna ainus naine peale tema oli lauas mina, siis sai minust kohtunik. Ja mitte keegi ei küsinud, kas ma tahan oma sõbrannat suudelda või ei. Niisiis. Kuulutasin välja võitja: Sinijuukselise. Romantik kommenteeris seda pool tundi hiljem “tegelikult olin mina parem eksole. Sa valisid tema, sest ta on su parim sõbranna”.Vastasin talle keelt vahetades “Well, no… but you can think that way if it makes you feel better.” Too õhtu kulges selles suunas, et ma sain kolm korda kuulda kui hea ta voodis on ja kui ma sellest sugugi jätkuvalt välja ei teinud, siis alustas ta juttu, et ta on džentelmen, kes tüdrukutega niikuinii esimesel õhtul ei maga ning rõhutas kamina ja suure voodi olemasolu JÄLLE.
Saatsin ta pikalt. Ja sinna see lugu tol korral jäigi…
Ei midagi erilist, ei midagi sensiatsioonilist. Mitte vähemasti 21. sajandil ja Eestis (muust läänemaailmast rääkimata). Ometi pole ma seda ju varem teinud. Aga vist mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma olen jõudnud jälle madalseisu. Üksildus tikub kogu aeg peale. Mul pole midagi hetkel. Samad näod, armastavad paarid, paarid, kes lahku lähevad ja äsjaarmunud. Ma oleks nagu kõrvalejäetud sellest virrvarrist. Üksinda jäetud!
Ma niiiii tahaks armastusse uskuda, kuid iga uus suhtekriis mu ümber tõestab vastupidist. Mr NonPerfect arvas, et ma peaksin olema rohkem careless.. I’ll do my best!
Senimaani on siin ilmselt vaikus…
Ma arvan, et minu maailmas kõnnivad vaid egotsentrilised mehed.
Eile teatas sõbranna, et meie ühine tuttav (no tema jaoks mitte tuttav vaid sõber) rääkis, et ma olevat temast meeletult sisse võetud ja seepärast hoiab ta edaspidi minuga distantsi. Olin ümber kukkumas. Sisse võetud?!? Lolliks läks või?!? Kuidagi õnnetu tunne tuli peale. Ma pole selleks mitte mingit põhjust andnud.
Aga ma luban tal eemale hoida ja umbes lõpmatuseni… Nagu Pikajuukseline selle kohta ütles “Sa lähed ju postist ka tänaval mööda. Miks mitte temast, kellest sa tegelikult mitte midagi ei pea?
Sry, mu postitus sellest, mis vahepeal toimus veel ühe egotsentrilise isendiga on jätkuvalt valmimisel, sest teatud sündmuste kirjapanek vajab kontsulteerimist teiste asjaosalistega. Palun kannatlikkust.
Minu vaikuse aeg sai läbi…
Rahvamuusikuga arenesid sündmused nii tormiliselt, et mul ei jäänud aegagi ennast siin väljendada.
Nimelt helistas ta ühel õhtupoolikul mulle juba neljandamat korda. Mind oli tabanud täielik ahistatuse tunne kui ta otsustas õnne katsuda mu sõbrannaga, keda siinkohal kutsuks Sinijuukseliseks. Too tütarlaps teatas talle, et ei tea Armastajast midagi ja üritab mulle helistada.
Lõpuks võtsin end kokku ja saatsin sõnumi, et minuga on kõik korras. No miks ei peaks?!? Kuna selleks hetkeks tundsin, et meie suhe hakkab karidele jooksma, sest tema tunneb kordades rohkem kui mina, siis ütlesin, et mul on hingamiseks õhku vaja. Väga palju õhku… Ta mangus kokkusaamise ja nii ma järgmisel hommikul rõõmsalt ta lõuna ajaks end kohale vedasin, et rääkida. Või kui nüüd aus olla, siis lihtsalt öelda talle näost näkku, et selle looga on nüüd kõik. Enda meelest sai asi nagu väga selgeks tehtud.
Nädalake hiljem tuli ta minuga msnis rääkima. Ja lõppes see üsna ühepoolne vestlus abieluettepanekuga (!). Ja tema tunnete kirjeldamine kuulus samuti selle hulka. Ei osanudki mitte midagi öelda. Kõik, keda asjasse pühendasin, tahtsid pulma tulla. Ainult mina ei tahtnud pulmadest mitte midagi teada.
Samal õhtul pidime muutma oma harjumuspärast õllejoomiskohta, kuid asjade käik lõppes sellega, et me lõpetasime ikkagi RockStarsis. Muidugi oli Rahvamuusik koha. Ma ei osanud istuda ega astuda. Veel mõni tund tagasi tegi ta mulle abieluettepaneku. I felt like crap… Käed olid kuidagi pikad ja venivad, silmad tahtsid vaadata vales suunas ja Pikajuukselise (sellest mehest räägin mõni teine kord) nalja ei tundunud sugugi naljakad. Peas trummeldas Ma tahan siit ära… Nii ma siis enamiku ajast Sinijuukselisega suitsuruumis istusingi ja ühte õllet kahepeale rüüpasime. Pikajuukseline avaldas nördimust, et me sugugi temaga ei hängi ja ainult kopse tossutame. Well… Samal ajal sai ta kuulda Rahvamuusiku käest, miks too mulle abieluettepaneku tegi ja mida ta ikkagi tunneb mu vastu.
Õnneks pärast kahte süsteemi (Rock 2=3) olid mu nn juukselised nõus minema filmi vaatama minu juurde. Ja mu silmad vajusid, vajusid… Kui ühel hetkel avastasin, et ma olin magama jäänud… Mina ühelpool ja Pikajuukseline teiselpool Sinijuukselist.
Vedisin end teise tuppa ja vajusin ära tolleks päevaks. Endal hirm naha vahel järgmisteks päevadeks. Õnneks rohkem pole ta minuga suhelnud ega kontakti võtnud. Ja mina ikka veel ei suuda temaga rääkida…
P.S. See-eest on juhtunud veel põnevaid seiku, aga neist juba homme 
Seis siis selline, et Rahvamuusik on minust kinni hakanud. Nii tahaks öelda, et see on maailma parim asi, mis minuga juhtuda sai. Kahjuks räägivad tunded teistsugust keelt.
Käisime sõbranna Rahvamuusikuga Rock Café’s vaatamas Diskreetse mango trio ja Vägilaste kontserti. Mul oli rahvamuusikuga ametlikult date. Kuidas siis muudmoodi saab nimetada fakti, et tema oli see, kes mind kutsus ja isegi pileti ostis.
Istusime sõpradega ühes lauas. Ta hoidis mult ümbert kinni (mida ta pidevalt teebki) ja jagas musimopse vastavalt tujule. Iseenesest on see ju tore ja ega mul just halb polnud. Muideks ta pole mind siiani korralikult suudelnud. Hoolimata nendest kahest koosveedetud ööst, mil ta isegi ei üritanud mulle läheneda noh teate küll kuidasmoodi.
Muidu võiks ju arvata, et meil on käsil üks täiesti tavaline sebimine, kui ta poleks tollelsamal õhtul öelnud mitte kõige kainemas olekus: “Kõige tähtsam, et sina mul olemas oled…” Ma oleks äärepealt ümber kukkunud. Ei osanud musta ega valget öelda. Kuidagi sürr ja veider tundus see olukord.
Ma ei taha talle haiget teha, kuid mingit suhet ma temaga ei näe. Ta on selleks liiga… miski. Emotsioonikas on vist see õige sõna. Kunstnik ikkagi.
Pealegi jõudsin ma lõpuks tõelisele äraundmisele täpselt aasta pärast Härra Täiuslikust lahkuminekut: mul pole vaja kindlat suhet. Ma olen piisavalt noor, et lõbutseda just praegu just siin.Ja kui see härra õige peaks kuskilt välja ilmuma, küll ma ta ära tunnen.
P.S 6 nädalat seksita. See teeb 42 päeva. Ja ma polegi veel meeleheitel.
P.P.S Tinasõdur kutsus külla. Lähen? Ei lähe? Lähen vist ikkagi 
Ma olin jõudnud punkti, kus kõik vanad suhted oli end ammendanud. Ma ei näinud neis enam midagi kütkestavat ega veetlevat. Ja kui nüüd täiesti aus olla, siis tabas mind pettumus kogu suhterindel (ka sõprussuhtete tasandil).Selleks, et uuesti tõusta, tuli põhja vajuda ning tunda täiesti lootusetut masendus, mida võib lugeda ja tunda mu eelnevatest sissekannetest.
Kui ma ei eksi siis oli see üle-eelmine teisipäev kui seesama kursaõde, kes mind pikapatsilistega tuttavaks tegi, helistas ja kutsus mind ühe tüübi sünnipäevale. Selleks hetkeks olin ma kõigeks valmis. Kohendasin enda välimust ja läinud ma olingi. Ilmselt paistsin ma seal silma ainuüksi riietuse poolest. (Loe: ülilühikene puhvis must seelik, retuusid, tumehall puhvvarrukatega triiksärk ja suured valged pärlid. ) Hoolimata sellest, olin ma endaga ülimalt rahul. Tundsin enesekindlust igas oma rakus. (Selliseid hetki tekib minus ütlemata harva).
Maandusin kella kümne aeg suures nurgalauas. Võtsin koha ühe ütlemata imala noormehe kõval, keda kutsutakse Amigoks. Ei tea siiani, miks või mispärast, aga see tundub sobivat tema iseloomuga, sest pool tundi hiljem ameles ta minu kõrval raudkindlalt alaealise tütarlapsega, kellega ta tutvus vahetult pärast mind. See sõber maha raputatud, tegin tutvust teiste tegelestega. Sünnipäevalaps osutus naistemeheks omas mahlas. Mitte midagi ütlev välimus ja kolm naist, kes pidevat ta ümber tiireldes meeleheitlikult tähelepanu üritasid saavutada tekistasid üsna sürrkoomilise vaatepildi. Tuleb lisada, et tegu on keskmisest koledama meesisendiga ja minus ei tekitatnud ta küll mittemingisugust soovi end nahast välja punnida ja tähelepanu võita.
Minu tähelepanu päädis Rahvamuusik, kes omas istumiskohta täpselt teispoolt lauda. Kena välimus ja äärmiselt süsteemitu jutt tekitasid minus huvi. Kusjuures see täiesti segane ja kohati lünklik jutt tekitas minus mingi ebamäärase tunde. Nii ma siis üritasin teda aeg-ajalt tagasi vanadele radadele saada, et jõuda tema jutu mõtteni. (Mitte et ma poleks aru saanud tema täiesti varjamatust eesmärgist). Peale tühja jutu midagi ei juhtunud ja ega ma oodanudki. Südaööaeg liikusin kodu poole endal rahulolu huulil.
Paar päeva pärast sünnipäeva helistas täiesti juhuslikult seesama Rahvamuusik mu sõbrannale (talle tuleb leida mingi pseudonüüm) ja kutsus teda enda poole soolaleivale ja tundis minu vastu huvi. Pööritasin silmi ja olin veendunud, et sõbranna näeb tonti seal, kus seda pole ja SEE mees must küll huvitatud ei saa olla. Igastahes sai kokku leptud, et laupäeva õhtul läheme tema juurde sauna.
Laupäeval kell üheksa jõudsimegi saunapaika. Rahvamuusik demostreeris oma oskusi muuisika vallas- klaver, kitarr ja metsasarv. Sõbranna ütles, et see oli tegelikult performace just minule. Ja saunas olevat too mees mind piidelnud päris põhjalikult. Ometi ei pööranud ta mulle liigset tähelepanu.
Pühapäeval leidsin oma orkuti postkastist tema kirja kutsega mere äärde jalutama. Esmaspäeva päeval kutsusin ta õhtul öölaulupeole. Seda võib vist nimetada ametlikuks kohtinguks, arvas sõbranna. Ühislaulmise lõpuks ilmus ta välja ja täiesti sujuvalt tekkis idee minna edasi laulma koos meie ühise sõbraga. Ja nii me seal Hirvepargis laulsime. Kuulasin kahe mehe mõnusat bassihäält ja laulsin oskuse korral kaasagi. Kuidagi äärmisel rahuloli tunne tekkis.
Kui minema hakkasime, küsis ta, kuhu ma lähen. Teatasin oma sihtkoha ja bussi. “Kas sul on väga kiire koju?” tuli kuidagi üsna otse küsimus. Muidugi polnud mul kodus ootamas midagi erilist. Ja kuidagi sujuvalt ma tema juurde jõudsingi. Jõime teed, rääkisime juttu. Sain vägagi ülevaatliku kokkuvõtte tema elust ja armastusest.Kuidagi meeldiv ja rahulik.
Kui hommikul koju jõudsin, küsis mu korerikaaslne paljutähenduslikult “Walk of shame?” Naersin ja vastasin muiates, et eks näis, kas häbiga või häbitult. Mind oli selleks hetkeks tabanud segadus…
Ta saadab mulle armsaid sõnumeid. Ja ma tunnen, et ta tahab mind. Ometi on minus blokk. Tahtsin ju alles äsja asju rahulikult võtta kui ta paar päeva hiljem mu maailma sisse sadas…
