I kissed a girl… twice… ehk masenduse eri

Ei midagi erilist, ei midagi sensiatsioonilist. Mitte vähemasti 21. sajandil ja Eestis (muust läänemaailmast rääkimata). Ometi pole ma seda ju varem teinud. Aga vist mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen jõudnud jälle madalseisu. Üksildus tikub kogu aeg peale. Mul pole midagi hetkel. Samad näod, armastavad paarid, paarid, kes lahku lähevad ja äsjaarmunud. Ma oleks nagu kõrvalejäetud sellest virrvarrist. Üksinda jäetud!

Ma niiiii tahaks armastusse uskuda, kuid iga uus suhtekriis mu ümber tõestab vastupidist. Mr NonPerfect arvas, et ma peaksin olema rohkem careless.. I’ll do my best!

Senimaani on siin ilmselt vaikus…

Egotsentria

Ma arvan, et minu maailmas kõnnivad vaid egotsentrilised mehed.

Eile teatas sõbranna, et meie ühine tuttav (no tema jaoks mitte tuttav vaid sõber) rääkis, et ma olevat temast meeletult sisse võetud ja seepärast hoiab ta edaspidi minuga distantsi. Olin ümber kukkumas. Sisse võetud?!? Lolliks läks või?!? Kuidagi õnnetu tunne tuli peale. Ma pole selleks mitte mingit põhjust andnud.

Aga ma luban tal eemale hoida ja umbes lõpmatuseni… Nagu Pikajuukseline selle kohta ütles “Sa lähed ju postist ka tänaval mööda. Miks mitte temast, kellest sa tegelikult mitte midagi ei pea?

Sry, mu postitus sellest, mis vahepeal toimus veel ühe egotsentrilise isendiga on jätkuvalt valmimisel, sest teatud sündmuste kirjapanek vajab kontsulteerimist teiste asjaosalistega. Palun kannatlikkust.

Someone told me long ago, there is calm before the storm…

Minu vaikuse aeg sai läbi…

Rahvamuusikuga arenesid sündmused nii tormiliselt, et mul ei jäänud aegagi ennast siin väljendada.

Nimelt helistas ta ühel õhtupoolikul mulle juba neljandamat korda.  Mind oli tabanud täielik ahistatuse tunne kui ta otsustas õnne katsuda mu sõbrannaga, keda siinkohal kutsuks Sinijuukseliseks. Too tütarlaps teatas talle, et ei tea Armastajast midagi ja üritab mulle helistada.

Lõpuks võtsin end kokku ja saatsin sõnumi, et minuga on kõik korras. No miks ei peaks?!? Kuna selleks hetkeks tundsin, et meie suhe hakkab karidele jooksma, sest tema tunneb kordades rohkem kui mina, siis ütlesin, et mul on hingamiseks õhku vaja. Väga palju õhku… Ta mangus kokkusaamise ja nii ma järgmisel hommikul rõõmsalt ta lõuna ajaks end kohale vedasin, et rääkida. Või kui nüüd aus olla, siis lihtsalt öelda talle näost näkku, et selle looga on nüüd kõik. Enda meelest sai asi nagu väga selgeks tehtud.

Nädalake hiljem tuli ta minuga msnis rääkima. Ja lõppes see üsna ühepoolne  vestlus abieluettepanekuga (!). Ja tema tunnete kirjeldamine kuulus samuti selle hulka. Ei osanudki mitte midagi öelda. Kõik, keda asjasse pühendasin, tahtsid pulma tulla. Ainult mina ei tahtnud pulmadest mitte midagi teada.

Samal õhtul pidime muutma oma harjumuspärast õllejoomiskohta, kuid asjade käik lõppes sellega, et me lõpetasime ikkagi RockStarsis. Muidugi oli Rahvamuusik koha. Ma ei osanud istuda ega astuda. Veel mõni tund tagasi tegi ta mulle abieluettepaneku. I felt like crap… Käed olid kuidagi pikad ja venivad, silmad tahtsid vaadata vales suunas ja Pikajuukselise (sellest mehest räägin mõni teine kord) nalja ei tundunud sugugi naljakad. Peas trummeldas Ma tahan siit ära… Nii ma siis enamiku ajast Sinijuukselisega suitsuruumis istusingi ja ühte õllet kahepeale rüüpasime. Pikajuukseline avaldas nördimust, et me sugugi temaga ei hängi ja ainult kopse tossutame. Well… Samal ajal sai ta kuulda Rahvamuusiku käest, miks too mulle abieluettepaneku tegi ja mida ta ikkagi tunneb mu vastu.

Õnneks pärast kahte süsteemi (Rock 2=3) olid mu nn juukselised nõus minema filmi vaatama minu juurde. Ja mu silmad vajusid, vajusid… Kui ühel hetkel avastasin, et ma olin magama jäänud… Mina ühelpool ja Pikajuukseline teiselpool Sinijuukselist.

Vedisin end teise tuppa ja vajusin ära tolleks päevaks. Endal hirm naha vahel järgmisteks päevadeks. Õnneks rohkem pole ta minuga suhelnud ega kontakti võtnud. Ja mina ikka veel ei suuda temaga rääkida…

 

P.S. See-eest on juhtunud veel põnevaid seiku, aga neist juba homme

Vaikus enne tormi ehk aeg järelemõtlemiseks

Seis siis selline, et Rahvamuusik on minust kinni hakanud. Nii tahaks öelda, et see on maailma parim asi, mis minuga juhtuda sai. Kahjuks räägivad tunded teistsugust keelt.

Käisime sõbranna Rahvamuusikuga Rock Café’s vaatamas Diskreetse mango trio ja Vägilaste kontserti. Mul oli rahvamuusikuga ametlikult date. Kuidas siis muudmoodi saab nimetada fakti, et tema oli see, kes mind kutsus ja isegi pileti ostis.

Istusime sõpradega ühes lauas. Ta hoidis mult ümbert kinni (mida ta pidevalt teebki) ja jagas musimopse vastavalt tujule. Iseenesest on see ju tore ja ega mul just halb polnud. Muideks ta pole mind siiani korralikult suudelnud. Hoolimata nendest kahest koosveedetud ööst, mil ta isegi ei üritanud mulle läheneda noh teate küll kuidasmoodi.

Muidu võiks ju arvata, et meil on käsil üks täiesti tavaline sebimine, kui ta poleks tollelsamal õhtul öelnud mitte kõige kainemas olekus: “Kõige tähtsam, et sina mul olemas oled…” Ma oleks äärepealt ümber kukkunud. Ei osanud musta ega valget öelda. Kuidagi sürr ja veider tundus see olukord.

Ma ei taha talle haiget teha, kuid mingit suhet ma temaga ei näe. Ta on selleks liiga… miski. Emotsioonikas on vist see õige sõna. Kunstnik ikkagi.

Pealegi jõudsin ma lõpuks tõelisele äraundmisele täpselt aasta pärast Härra Täiuslikust lahkuminekut: mul pole vaja kindlat suhet. Ma olen piisavalt noor, et lõbutseda just praegu just siin.Ja kui see härra õige peaks kuskilt välja ilmuma, küll ma ta ära tunnen.

P.S 6 nädalat seksita. See teeb 42 päeva. Ja ma polegi veel meeleheitel.

P.P.S Tinasõdur kutsus külla. Lähen? Ei lähe? Lähen vist ikkagi

Sellest, kuidas õnn õuele tuleb ehk rahvamuusikute paraad minu maailmas

Ma olin jõudnud punkti, kus kõik vanad suhted oli end ammendanud. Ma ei näinud neis enam midagi kütkestavat ega veetlevat. Ja kui nüüd täiesti aus olla, siis tabas mind pettumus kogu suhterindel (ka sõprussuhtete tasandil).Selleks, et uuesti tõusta, tuli põhja vajuda ning tunda täiesti lootusetut masendus, mida võib lugeda ja tunda mu eelnevatest sissekannetest.

Kui ma ei eksi siis oli see üle-eelmine teisipäev kui seesama kursaõde, kes mind pikapatsilistega tuttavaks tegi, helistas ja kutsus mind ühe tüübi sünnipäevale. Selleks hetkeks olin ma kõigeks valmis. Kohendasin enda välimust ja läinud ma olingi. Ilmselt paistsin ma seal silma ainuüksi riietuse poolest. (Loe: ülilühikene puhvis must seelik, retuusid, tumehall puhvvarrukatega triiksärk ja suured valged pärlid. ) Hoolimata sellest, olin ma endaga ülimalt rahul. Tundsin enesekindlust igas oma rakus. (Selliseid hetki tekib minus ütlemata harva).

Maandusin kella kümne aeg suures nurgalauas. Võtsin koha ühe ütlemata imala noormehe kõval, keda kutsutakse Amigoks. Ei tea siiani, miks või mispärast, aga see tundub sobivat tema iseloomuga, sest pool tundi hiljem ameles ta minu kõrval raudkindlalt alaealise tütarlapsega, kellega ta tutvus vahetult pärast mind. See sõber maha raputatud, tegin tutvust teiste tegelestega. Sünnipäevalaps osutus naistemeheks omas mahlas. Mitte midagi ütlev välimus ja kolm naist, kes pidevat ta ümber tiireldes meeleheitlikult tähelepanu üritasid saavutada tekistasid üsna sürrkoomilise vaatepildi. Tuleb lisada, et tegu on keskmisest koledama meesisendiga ja minus ei tekitatnud ta küll mittemingisugust soovi end nahast välja punnida ja tähelepanu võita.

Minu tähelepanu päädis Rahvamuusik, kes omas istumiskohta täpselt teispoolt lauda. Kena välimus ja äärmiselt süsteemitu jutt tekitasid minus huvi. Kusjuures see täiesti segane ja kohati lünklik jutt tekitas minus mingi ebamäärase tunde. Nii ma siis üritasin teda aeg-ajalt tagasi vanadele radadele saada, et jõuda tema jutu mõtteni. (Mitte et ma poleks aru saanud tema täiesti varjamatust eesmärgist). Peale tühja jutu midagi ei juhtunud ja ega ma oodanudki. Südaööaeg liikusin kodu poole endal rahulolu huulil.

Paar päeva pärast sünnipäeva helistas täiesti juhuslikult seesama Rahvamuusik mu sõbrannale (talle tuleb leida mingi pseudonüüm) ja kutsus teda enda poole soolaleivale ja tundis minu vastu huvi. Pööritasin silmi ja olin veendunud, et sõbranna näeb tonti seal, kus seda pole ja SEE mees must küll huvitatud ei saa olla. Igastahes sai kokku leptud, et laupäeva õhtul läheme tema juurde sauna.

Laupäeval kell üheksa jõudsimegi saunapaika. Rahvamuusik demostreeris oma oskusi muuisika vallas- klaver, kitarr ja metsasarv. Sõbranna ütles, et see oli tegelikult performace just minule. Ja saunas olevat too mees mind piidelnud päris põhjalikult. Ometi ei pööranud ta mulle liigset tähelepanu.

Pühapäeval leidsin oma orkuti postkastist tema kirja kutsega mere äärde jalutama. Esmaspäeva päeval kutsusin ta õhtul öölaulupeole. Seda võib vist nimetada ametlikuks kohtinguks, arvas sõbranna. Ühislaulmise lõpuks ilmus ta välja ja täiesti sujuvalt tekkis idee minna edasi laulma koos meie ühise sõbraga. Ja nii me seal Hirvepargis laulsime. Kuulasin kahe mehe mõnusat bassihäält ja laulsin oskuse korral kaasagi. Kuidagi äärmisel rahuloli tunne tekkis.

Kui minema hakkasime, küsis ta, kuhu ma lähen. Teatasin oma sihtkoha ja bussi. “Kas sul on väga kiire koju?” tuli kuidagi üsna otse küsimus. Muidugi polnud mul kodus ootamas midagi erilist. Ja kuidagi sujuvalt ma tema juurde jõudsingi. Jõime teed, rääkisime juttu. Sain vägagi ülevaatliku kokkuvõtte tema elust ja armastusest.Kuidagi meeldiv ja rahulik.

Kui hommikul koju jõudsin, küsis mu korerikaaslne paljutähenduslikult “Walk of shame?” Naersin ja vastasin muiates, et eks näis, kas häbiga või häbitult. Mind oli selleks hetkeks tabanud segadus…

Ta saadab mulle armsaid sõnumeid. Ja ma tunnen, et ta tahab mind. Ometi on minus blokk. Tahtsin ju alles äsja asju rahulikult võtta kui ta paar päeva hiljem mu maailma sisse sadas…

Ideaalne inimene!?!

Ideaalseid inimesi pole, isegi täiuslikku meesisendit tegelikult ei esine. Tean, et räägin endale vastu kuna selle blogi pidamise lõppresultaat peaks olema parima võimaliku isase leidmine.

Tunnen end viimasel ajal nagu kodust välja lastud teismeline, kellel on vaid üks soov: proovida kõike. Uued kogemused, tunded, tuttavad, sõbrad – need on minu uued eesmärgid. Ja vajadus leida endale kohe ja kiiresti uus mees, pole enam seesugune prioriteet enam kui ta enne seda oli.

Ma olen oma mustast august välja ronimas. Asjad hakkavad paistma helgemast valgusest. Isegi mr NonPerfect tundub ebaintelligentsena. Mingitel põhjustel (jah, reaalsed asjad) on mu tunded ta vastu kõvasti jahtunud. Võib vist isegi öelda, et mind on tabanud ükskõiksus. Ja millegi pärast on see hea tunne…

Aga eks elu näitab, mis edasi saama hakkab.

“Sõpru ei kepita mitte mingil moel, ka ajudesse mitte!” Merca aka Merle Jääger

Olete sõbrad. Jagate pisimaidki eludetaile ja klatšite oma armukesi. Te olete peaaegu masendavalt sarnased, hoolimata sellest, et see kaaslane on hetero mees, kel kas lõppes, on praegu või tuleb tulevikus suhe. Aga kindlasti mitte teiega.

Kõik olekski väga idülliline, kuid teatud olukordades tarvitatakse alkoholi liialt või tekitab mõni kangem aine soovi läheduse järele ja kui lähim on su parim sõber, siis võib juhtuda see, mis üldse juhtuda ei tohi. Teie sõprus saab tugeva põntsu, sest mingil veidral põhjusel on saanud teie truust kaaslasest midagi hoopis veidramat ja suhted võivad siitpeale sassi minna.

Kammisin läbi oma blogi ja ei leidnud oma sõbrast mingit märki, niisiis nimetan ta edaspidi Sõbraks. Seda ta tõesti on. Oleme söönud ära mitu vakatäit soola, joonud peale liitrite viisi veini. Kurtnud üksteilsele oma muresid ja rõõme ning tundnud täiesti müstilist lähedust.

Ühel jaanuarikuu õhtul kui ma järjekordselt pudeli veiniga tema juurde läksin, kippusid asjad käest minema. Kõigepealt sai ühest veinist kaks. Sellest omakorda seitsmetärnine Metaxa, mida pealejoogi puudumise tõttu puhtalt ja pudelist jõime. Ja kõik liikus kuidagi ebaloomulikult libedalt. Ühel hetkel ma kõdistasin teda (mida olen ma ka korduvalt varem teinud ja millel puudub igasugne seksuaalne alatoon) ja järgmisel momendil olin ma tal kaisus. Hea oli Kogu see sündmus lõppes sellega, et ta suudles mind. Komberdasin kell kuus hommikul koju.

Me ei rääkinud sellest rohkem, igastahes tollel hetkel mitte. Kuid paaril korral läks asi veel üle piiri. Ning kui sellest pisiasjast enam mööda vaadata ei saanud, ütles ta mulle, et me oleme oma vahele loonud kummalise suhte. Sõnad “meie” ja “oleme” tektasid minus teatud sorti hea utunde. Ma ei oodanud suhet, ega seda, et ta mu kätt paljuks. See oleks juba liiga imelik olnud. Aga ma tundsin, et mitte ainult mina pole mõjutaja ja muutuja. Kuidagi vaikselt ja lihtsalt lahenes see asi meie jaoks. Tema leidis armastuse ja mina… mina olen elumere lainetel ja ei löö peaaegu et millelegi risti ette.   Me oleme endiselt sõbrad, kes jagavad detaile oma elust ja olust.

Kuid mitte kõik üle käte minekud ei lõppe nii hästi. Ja palju lihtsam on suhtuda asjadesse nagu seda Merle Jääger teeb: sõpru ei kepita! Nii on kõige lihtsam, sest nii ei teki segaseid tundeid ega arusaamatusi.  Sest lihtsam on olla sõber ja mitte kasutada sõpra seksisõbrana, sest mitte alati ei tulda sellisest suhtesasipuntrast välja niivõrd lihtsalt.

A new day with new rules and new feelings has come

Kui ma ütlen, et ma kohtasin eile öösel seda ainust ja õiget, siis ma valetan. Kui ma ütleksin, et ma kohtasin üldse kedagi, kellega kasvõi niisama “möllu panna” nagu mu sõbranna ütleb, siis tuleb tunnistada, et need pika patsiga tüübid võtsid silma eest liiga kirjuks.Palju ilusaid mehi ilusates riietes…

See, et ma lõppkokkuvõttes ei skoorinud, ei muutnud mu tuju sugugi õnnetumaks. Ma kohtusin tegelikult lahedate inimestega. Mul oli tore õhtu ja mis kõige peamine, mul on seda kavas korrata.

Uutest reeglitest niipalju, et vastav kirjatükk on valmimas täpsemalt, kuid edaspidi võtan asju vabamalt, sest ülepeakaela olen ma ju ikkagi vaid 20 aastat vana. Ma tahan kogemusi ja tutvusi ja natukene pöörast elu.

Uuest päevast uue hooga

Eile öösel sõbrannaga rummi juues jõudsin otsusele: “Mis halvasti, see uuesti!”. Täna tuli kursaõde rääkima, et ma võiksin temaga ikkagi Woodstocki minna homme. “Sealt leiame sulle uue patsi!” oli ta veendunud.

Niisiis hoitke pöialt

P.S. Seoses anitibiootikumikuuriga, lähen ma sinna täiesti kainelt ja jään ka tilgatumaks.

Soovige edu

Sellest, kuidas mul ei vea armastuses ega kaardimängus

Niisiis olen ma samas seisus tagasi, mis mind juba viimase poole aasta jooksul piinanud on. Üksik, masendusest hall ja täiesti pankrotis.

Mul oli vestlus üleeile õhtul Mr NonPerfectiga. Küsisin meeltesegaduses (loe: väsimusest) ta käest, kas ta üldse tahab mind edaspidi näha. Vestlus nägi välja just selline:

Armastaja: Tahad sa üldse minuga enam kokku saada?
Mr NonPerfect: Mingit siukest asja küll pole, et nüüd ei taha enam näha sind, aga “ma tahan sind näha” kõlaks liialt tõsiselt.. olukord on selline nagu siiamaani olnud.

Mida sellest välja lugeda? Et, ma tahan sind näha kõlab nagu abieluettepanek või?

Paar päeva enne seda oli Mr Nonperfectil vestlus meie ühise sõbraga. Ta oli talle öelnud, et ei taha mind pettuma panna…  (Et mis siis see nüüd tähendas?)

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ma vist leidsin endale järjekordse seksisõbra. Võimalus endale meest leida läks jälle luhta.

Ja kui kaardimängust rääkides, siis mu krediitkaardi limiit sai täis ja palgapäev on alles teisipäeval. Ei vea armastuses ega (panga)kaardimängus.