Saatus mängis eile sellise vingerpussi, et sõpradega õllejoomine jäi ära ja Tinasõdur tuli täiesti üksinda külla. Käisin enne seda poest läbi ja varusin pudeli Late Harvestit ja vesipiibutubakat. Korraks mõtlesin, et kas mul on kondoome ka vaja. Ei, Armastaja, muidugi mitte. Sa ei hakka temaga seksima, mitte teisel kohtingul, riidlesin mõttes endaga.
Igastahes pool üksteist oli ta siin pudeli Chenet’ga. Muidugi tegin ma sujuvalt omale häbi. Korgitser oli otsekui tinatuhka kadunud. Tubli tüdruk! ironiseerisin endaga ja otsisin paaniliselt. Igastahes sai tema vein lahti tehtud kodusel ja vanamoelise viisil – punn sisse. Kui piipu kokku hakkasin panema, hakkasin sama paaniliselt taldrikut otsima. Ja üllatus-üllatus veskari taldik ja korgitser olid koos elutoa sahtlis.
Igastahes vein sai lahti ja piip tööle. Sain rahulikult maha istuda. Rääkisime juttu ja hävitasime veini. Temaga võib peaaegu lõpmatuseni rääkida. Klišee eksole. Aga ma tunnen end temaga hästi. Kohe nii hästi, et mingi hetk kadus enesekontroll täiesti. Järgmisel olin tal süles ja peas mõte seda meest ma tahan.
Korterikaaslane ütles mulle kord, et vanemad mehed on alati head. Ilmselt ta liialdas, kuid vähemasit minu ühe kogemuse järgi võin ma öelda, et ta oli kuratlikult hea. Aga eks alguses ole kõik head ja toredad. Või kuidas?
