Reedene päev kujunes väga väsitavaks. Laupäevast sai pärast 12h vahetust katastroof, mida ei leevendanud isegi ühe kiirtoiduketi hiiglasuur eine. Kõik oli VÄGA pahasti kuidagi. Mr Nonperfect tundus mind vältivat, korterikaaslased olid sõitnud enda eluarmastuste juurde ja mu viimseim õlekõrs, Tinasõdur, oli hõivatud tööga.
Pühapäev osutus tüki maad lihtsamaks. Ja õhtul tundus Mr NonPerfect mu vastu kahtlaselt palju huvi. Tundus mu järgmise nädala plaanide vastu huvi, mis oli midagi hoopis uut. Ladusin talle siis ette, millal ja kus olen. Ja ei mingit reaktsiooni… St ta ei kutsunud kuhugi. Ütles vaid, et saab oma nädalagraafiku esmaspäeval paika. Minus süttis lootusekiireke.
Esmaspäev oli esimene koolipäev. Käisin koolis ja õhtul tööl. Rahulik tuju, kõik oli kuidagi korras. Mr NonPerfect tuli ise minuga rääkima. Ja lõpuks kutsus mind täna õhtuks enda juurde. Kas ma peaks sellest nüüd midagi erilist välja lugema? (Ilmselt mitte eksole?) But I can’t wait it…
1 kommentaar
september 8, 2009 kell 6:22 p.l.
homme tahaks kuulda uudiseid:)
pole midagi hullemat kui reeded ja laupäevad üksi kodus veeta…. tahaks hoopis hullata ju:(