Back in the Game

Pärast aastat ja üheksat kuud koosveedetud aega otsustasime sõbralikult koos Romantikuga, et meil on aeg mõlemal oma teed minna. Või õigemini eraldi kolida ja sõbrad edasi olla.

Järgmisel päeval sai ka suhtestaatus ära muudetud ka “kõigi suhete määrajas” Facebookis, loomulikult selleks, et kõik ikka teaks ja äkki jätab nii mõnigi ebamugavad küsimused küsimata. (Tühi lootus, päriselt!). Igatahes oli terve selle päeva mu telefon punane ja Näoraamatu staatusemuutus täis kommentaare stiilis-oi-mis-teil-juhtus. No muidugi on tore teada saada, et sõpru on niiii palju. Seejuures pole sugugi positiivne kui kaastundeavaldus muutub surkimiseks ja suskimiseks ning kui ikkagi verd, tatti ja pisaraid ei tule, siis ollakse pettunud. “Mismõttes läksite sõbralikult lahku?” või “Te ei läinudki tülli? Aga miks te siis lahku läksite?” olid enamlevinud küsimused kui ma rahulikult seletasin, et meil sai armumine otsa ja kole igapäevakoll tappis viimsedki soojad tunded ära.

Peale surkivate ja ussitavate sõprade ilmusid välja ka tõelised sõbrad, kes kõik diiani peal uneaset pakkusid koos pudeli veini ja enda tühjaksrääkimisvõimalusega. Armastan teid!

Ja kolmandaks, kuid mitte vähemtähtsana tekkis mu telefoni uus grupp: mehed, kes soovisid vanu aegu meenutada. Esimesena oli platsis Poliitik, kes kutsus kohe vanalinna jalutama ja vanu häid aegu meenutama. (Ma pole temast siiani rääkinud, aga kui ma jalutama peaksin minema, siis räägin tast lähemalt). Teisena muutis oma helistamis ja sõnumitihedust Metallist (ka temast pole ma rääkinud, kuid temast kuulete juba järgmises postituses). Ja kuna kaks kolmandata ei jää, siis sai mu uuest suhtetaatusest, küll mõningase hilinemisega, teada ka Tinasõdur, kes järgmisel hommikul kutsikana mul tööl vastas oli ja sõidutas sinna, kuhu mu hing ihkas ja leppis innustunult kokku veiniõhtut, mille ma juhuse tahtel (loe: poolmeelega) olin sunnitud üle lasma.

Ahjaa, isapoolne vanaema helistas eile ja ütles, et ma jään nüüd vanatüdrukuks, sest mingi ennustuse järgi oleks ma pidanud tanu alla saama ennen 23ndat eluaastat, mis on 3 päeva vähem kui kahe kuu pärast. (Note to myself: it’s time to make plans to birthday).
On vist aeg kass ema juurest tagasi tuua…

Et siis kokkuvõtlikult olen ma tagasi targema, elukogenenumana ja täiesti positiivne naasmaks tagasi valliste maailma. Mäng alaku!